Kuna AJP PR7 on suhteliselt haruldane, siis mõtlesin, et jagan kogemust ja mõtteid.
Enne ratta ostu ammutasin päris palju infot ning tegin sellest ka eraldi teema -
Dual-Sport ratta otsingul (AJP, Kove jt)Ratas sai ostetud kasutatuna, esimene omanik oli seda kasutanud aasta ja ca 6000 km. Selle aja jooksul jõudis ta heaperemehelikult vahetada kolm korda õli ning täiustas ratast - lisas Enduristan küljekotid (koos kinnitusega), asendas peeglid, sidurisilindri ja teisi pisividinaid.
AJP-d on juba päris pikalt toodetud (al 2017), kuid tundub olulisem muudatus tuli 2020-2021. Järkjärgult on seda ratast täiustatud pidevalt, väidetavalt läheb väiketegijale korda sõitjate tagasiside. AJP toodetakse Portugalis (alustasid ligi 30.a tagasi krossikate tegemisest), kokku on pandud enam-vähem tuntud juppidest (Sachs amordid, Brembo pidurid), mootor vanem Husky/SWM toodang. Puuduvad mistahes sõiduabid, sh ABS. Tõeliselt arhailine pill, kui välja arvata 10" rudged tahvelarvuti, millele on tootja oma äpi teinud.
Kui seda ratast lähemalt vaadata, siis pole kahtlust, et selle ratta on teinud insenerid. Ei mingit peenutsemist nipsasjade kallal. Süütevõti on sarnane nagu postkastil, kaugtulede lüliti on prosta ja kiilub kinni. Tuled on loomulikult halogeenid, väga palju nendega ei näe sõita ning osaliselt valgustavad ka rallytorni sisu. Sõidaks nagu teeküünaldega. Võimalik, et moodsad ledid/lasertuled on mu ära rikkunud.
Kui sadulasse istuda ja sõitma hakata, siis muutub pilt oliselt paremaks. Sadul on suhteliselt kõrgel ja mugav, ergonoomika minu jaoks kohe sobiv. YT videotest teadsin juba ette, et jalatoed on pikemate kasutajate jaoks veidi liiga kõrgel, kuid mind see esialgu ei häirinud.
Esialgu olen sõitnud selle rattaga kõigest ca tunni, veidi kodukandi põlluteedel, veidi pimedat asfaldit ning osa Männiku ringist, liberaja parklast kuni aiaäärse laskumiseni ja tagasi. Väga vähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et see ratas meeldib mulle.
Mootor veab kohe alguses mõnusalt ning powerslide ei nõua erilist pingutust, samuti on mõnusad aeglased singletrackid kus on hea töristada (oma 2T puhul peaks seal juba siduri ja pöördega mängima). Sellele rattale saab veel tellida Doma väljalaske ja ECU tuuningu, mis peaks annab 12hp lisaks, kuid esialgu ma seda tahta veel ei oska. Jõudu võib alati rohkem olla, kuid kindlasti ei tahaks lärmakamat mootorratast. Ühe Akropoviciga olen juba hädas.
Märjal metsateel lehtedel ei saanud arenda erilist kiirust, kuna ees oli veel tehasest anakee wild, millel märja ja poriga erilist pidamist ei ole. Gessu alt on need rehvid tuttavad, Eesti TET-ist üle poole nendega sõidetud. Taga on kulunud endurorehv, mis ei olnud samuti väga hea pidamisega.
Männikul üllatas see ratast mind positiivselt. Kordagi ei tekitanud mammuti tunnet, samuti sai see ratas kenasti "küürude" ja liiva peal hakkama. Amordid tundusid head, samuti on põhja kõrgus piisav. Lühike asfladisõidul tundus ergonoomika hea, tuulekaitse ka piisav ca 80-90 juures.
Esmapilt ostes selline:
Järgmise etapina plaan arvele saada (esimesed vabad TRAM eelkontrolli ajad tavakasutajatele alles uuel aastal) ning lähiajal lähevad ka tuttavad Michelin Trackerid alla.
Statistika: Postitatud Postitas vpu — 14 Dets 2024, 22:44
