Porgandi poldile sappa murdmine on ilmselt muidugi suhtkoht kabelimats (ma ei saa aru, miks inimesed üldse loodavad midagi neist - ostke siis vähemalt Stokkerist mingi selline, mis peale vaadates pooleks ei murdu, kui niiväga on huvi), aga üldjoontes on tehnoloogia, mida olen edukalt rakendanud, selline:
1. Polt on augus kinni selle pärast, et sama rauahulk (moolides) võtab pärast roosteks muutumist rohkem ruumi kui terase kujul - hapnikumolekulid tulevad juurde, mis vähendab tihedust umbes kolmandiku võrra ning kuna teras eest ära ei lähe, on poldi ja augu vaheline hõõrdejõud oluliselt suurem. Kui seda probleemi mitte lahendada (või porgandi abil polti suuremaks pressides seda süvendada), siis on edu tõenäosus väike.
2. Tavaliselt on esimene liigutus üritada rooste keerme vahelt "välja pesta", kasutades näiteks MoS2 baasil õli. Kaubamärke on erinevaid, väidetavalt on osad paremad kui teised, aga ma olen võtnud lihtsalt selle purgi, mis poes esimesena näppu jääb. WD40 ja analoogid on rohkem enesepettus, nende korrektne kasutusala on ballistiliste rakettide pistikute konserveerimisel, mitte garaažis.
3. Nüüd järgmine liigutus on poldile kuidagi kuuma anda, sest punaseks aetuna teeb teras korraga kahte asja: muutub pehmeks, ehk siis deformatsioonid on jäävad ning paisub. Esmapilgul võib tunduda, et paisunud polt istub ju veel kõvemini kinni, mis ilmselt on mingil ajahetkel ka tõsi, aga kuna auk on palju massiivsema tüki sees, toimub nende kahe teguri koosmõjus see, et poldil pole kuhugi mujale paisuda kui otste suunas - piltlikult "voolab" materjal natuke august välja. Nüüd kui polt jälle jahtub, siis ta tõmbub kokku, aga enam tagasi ei voola - tulemuseks on natuke peenema läbimõõduga polt kui enne. Sellele protsessile on võimalik kaasa aidata, kui puurida poldi keskele auk - siis on võimalik voolata ka keskele ning efekt on suurem. Samas on see jälle risk, sest ka puuri ära murdmine ei muuda olukorda just paremaks.
4. Poldiotsast "kinni võtmiseks" on oluline kasutada ära kogu nähtav pind, ehk siis kui polt on murdunud augu serva juurest või sügavamalt, siis pole mõtet mutriga mängida, sinna sügavasse auku on raske keevitada. Parem on võtta seib, keevitada see poldiotsa külge, vajadusel tasaseks lihvida ning siis seibi külge keeramiseks mutter keevitada.
5. Välja keeramisel pole mõtet rakendada sujuvat jõudu, sest see hädapärane keevis on igal juhul nõrgim lüli. Targem on kasutada lööki, ma tavaliselt olen lihtsalt mutri peale pandud silmusvõtit haamriga koputanud, kuna sedasi on süsteemis lõtku kõige vähem ja tõenäosus, et polt hakkab enne liikuma kui keevis murdub, on kõige suurem. See on selline kõige rohkem mambo-jambo-tunnetuse teema, kui kõvasti koputada jne, ei oska täpset retsepti anda, aga tasub arvestada, et kasutada olevate löökide arv on piiratud, ütleme mingi 4-5 tk max, pärast seda läheb asi tõenäoliselt uuele ringile. Nagu ma kuskil eespool ütlesin, valmista end hästi ette ja make it count.
6. Kui polt juba liigub, siis ei ole üritus veel läbi, sest rooste kui selline ei ole kuhugi kadunud ja võib stiilis veerand või poole pöörde pärast poldi uuesti kinni puua. Ma tavaliselt olen jätkanud toksimist väiksema jõuga ning kui on näha, et haagib uuesti kinni, natuke tagasi kinni toksinud, siis jälle lahti, jne. MoS2 on ka endiselt sõber. Oluline on rooste keermes liikuma saada, siis ta lõpuks tasandub piisavalt ära või jahvatatakse peeneks vms, et polt välja tuleks.
Kuna mul gaasikeevitust või muid peenemaid kuumariistu pole, siis tavaliselt käivad punktid 3-4 koos, ehk siis seibi keevitamise käigus toimub ka kuumutamine, aga selguse mõttes kirjutasin nad eraldi lahti, sest olemuslikult toimub kaks eraldi protsessi ning näiteks välja ulatuva poldikontsu puhul ei pruugi 4. punkt vajalik olla.
Statistika: Postitatud Postitas Jesper — Eile, 20:24
